Portugalile kuuluv üheksast väiksest vulkaanilisest ookeanisaarest koosnev Assooride saarestik asub kesk Atlandit, kahe lennutunni kaugusel Lissabonist ja kolme tunni kaugusel Ameerikast. See on võib-olla üks kogu maailma erilisemaid kohti viinamarjade kasvatamiseks ja neist veinide tegemiseks.

Paraku on siinne veinitootmine nii väiksemahuline – tingimused viinamarjade ja samuti marjakasvatajate jaoks on üliekstreemsed – et neid veine ei leia eriti isegi Portugalis. Seda enam on tõeline uudis, et nüüd on nad olemas teises Euroopa servas, väikeses Eestis. 

Viinamarjad kasvavad Assooridel sõna otseses mõttes laavapinnasel, mustal basaltkivimil. Mullaks on viinapuudel vaid tumehall kiviklibu. Et puud üldse vastu peaksid siinsete soolaste ookeanituulte ja pidevate „soolavihmade“ käes, mida rannale uhtuvad ja sageli tormised lained tekitavad, tuleb nende ümber laduda kividest aedikud. Ilma nendeta põletaks sool taimed pikema jututa ära.

Siinsed marjakasvatajad ütlevad, et teine põhjus on ookeanisaari katvatel pea lõpututel kivimüüridest labürintidel veel – nimelt tuleb ju sellesk, et taimi üldse istutada saaks, suuremad kivid eest ära korjata ja jõuda allpool oleva pisutki peenemaks raspeldatud klibuni. Alles siis on üldse mõeldav sinna midagi kasvama sättida. Ja kuhu siis need sajad tuhanded või miljonid kivid ikka panna, kui mitte müürideks laduda!

Ookeanisaari katavad pea lõputud inimkätega laotud kivimüüridest labürindid.

Nii saab kaks vajalikku tööd korraga tehtud – erakordselt töömahukas missioon muidugi! Ent nii on asi käinud siin aegade algusest. Ühes aedikus kasvab sageli vaid üks viinapuu, vahel neli või isegi erandjuhul kuus.

Esimesed viinamarjataimed saabusid Assooridele tõenäoliselt portugallastest keskaegsete maadeavastajatega 15. sajandil ehk kohe, kui saared olid „leitud“. Samal ajajärgul siia reisinud ja pidama jäänud rändmungad rajasidki paari sajandiga uhked istandused – ikka samasuguse vaevarikka müüride ladumise ja labürintides viinapuude hooldamisega. Veinitootmine lõi saarte aastaringselt soojas ja rohke niiskusega kliimas kiirelt õide. Ajalooürikutest on teada, et 18. sajandil varustasid Assoorid oma imelise (ja tollal muidugi magusa) veiniga nii Brasiilia, Põhja-Ameerika, Inglise kui Hollandi ülikuid ja idas isegi Vene tsaari õukonda.

Assooridel kees vilgas ja kohati väga jõukas elu, kuna see oli laevadele mugav peatuspaik Euroopa ja Ameerika vahel. Siis aga sattus kellegi rännakult siia ohtlik viinapuude jahukaste (1854), kohe seejärel aga saabus veel hullem – kogu Euroopas viinamarjandust laastanud Ameerika viinapuutäi füllokseer (1857). Assooride viinamarjakasvatus ja veinitootmine said surmahoobi ja kogu rajatu praktiliselt hävines – seda rohkem kui sajaks aastaks. Viinamarjade kadumine tähendas ka saarte tühjaks jooksmist inimestest – lahkuti põhiliselt Ameerikasse. Kunagist hiilgust jäid mälestama vaid maad katvad kivilabürindid, kuid ka need mattusid ajapikku lopsaka saarelooduse alla. Siin-seal talumajapidamistes muidugi hoiti viinapuid alles ja eks kasvatati ka marju vähemalt oma tarbeks. Tänu sellele peamised iidsed sordid siiski säilisid.

Viinamarjasaarte renessanss

Ent kunagi unustuse hõlma vajunud vana muutub ühel päeval põnevaks ja uueks. Möödunud sajandi lõpukümnenditest kogub hoogu Assooride viinamarjanduse renessanss. Siinne terroir ja pikkade sajanditega välja kujunenud ainulaadsed marjasordid on liiga haruldane varandus, et lasta sel lõplikult hääbuda. Tänaseks on alanud vanade viinapuuaedade taastamine (ehk puhastamine saaredžunglist – vt alumine pilt) ja uute rajamine üheksast saarest neljal, lisaks peasaarele Picole ka Terceiral ja São Miguelil ning isegi imetillukesel Graciosal.

Aastal 2004 arvati  Assooride suurimal saarel Picol asuvad iidsed viinamarjaväljad koos siinse tohututest kiviaedadest labürindistikuga UNESCO maailmapärandi nimistusse. Viinapuude kaitseks ehitatud kivimüürid Assooridel on (Egiptuse püramiidide järel) ühed suuremad inimkätega rajatud struktuurid ja neid on näha isegi kosmosest, neid on lihtne leida ka näiteks Pico saare Google Earth kaarti uurides.  

Et Assooridel viinamarjakasvatust uuesti üles ehitada läheb vaja “hulle” inimesi. Noored mehed ja naised, kes meeter meetri haaval juurivad aedikutest välja „saja aastast džunglit“, rajavad uusi viinapuuaedu ja käivitavad moodsat veinitootmist, on enamasti kunagiste assoorlaste järeltulijad. Nii ka andekas ja jõuline noorema põlvkonna veinimeister António Maçanita (ülal koos äripartneriga), kelle kõik lapsepõlvesuved möödusid vanavanemate juures Picol. Lisaks edukatele veinitootmisprojektidele mandri-Portugalis Douros ja Alentejos asutas António Maçanita kuus aastat tagasi koos paari mõttekaaslasega Azores Wine Company, et teha Assooride ainulaadsed ja imelised veinid maailmale nähtavamaks.

Nad võtsid eesmärgiks taastada 100 hektarit viinapuuaedu ja jõuda veinitootmisega seitsme-kaheksa aastaga vähemalt 150 000 pudelini aastas (see on mandri-Portugali mõistes ühe väikse veinitalu aastatoodang). All pildil on näha firma uue tootmishoone kerkimine nendesamade ülal kirjeldatud kiviaedade vahele.

„See on hullumeelne töö, vaid „segased“ inimesed – heas mõttes segased – võivad midagi sellist ette võtta. Aga igasuguse kahtluseta, see kõik on väärt tegemist,“ ütleb Maçanita. Portugali juhtiv veiniajakiri Revista de Vinhos tunnustas teda tunamullu Portugali „aasta önoloogi“ tiitliga, seda just eeskätt Assooride-projekti eest. Ühe ta üsna esimese eksperimentaalse Assooridel sündinud valge veini, mis samal aastal esmakordselt pudelitesse villiti, valis sama ajakiri aga Portugali aasta kümne parima veini hulka.

Ookeanimaitselised veinid

Mis siis teeb Assooride veinid nii eriliseks? Esiteks on siin täiesti omad, siinsetes klimaatilistes oludes sajandeid tagasi väljakujunenud ajaloolised viinamarjasordid, mida ei leidu kusagil mujal, isegi mitte mandri-Portugalis. Nimetagem erakordselt klaari Assooride Arintot (Arinto dos Açores), mis huvitaval kombel ei ole isegi kaugelt sugulane mandri-Portugalis üsna laialt levinud Arintoga. Samuti Assooride Verdelho, mis – nagu ilmsike on tulnud – ongi esimene ja originaalne Verdelho, mis tekkis Madeiral ja Assooridel ja millel pole DNA-analüüside põhjal seotust mandri-Portugali samanimelise marja ega ka Hispaania Verdejoga. Ta on Arintost troopilisem, kuid siiski Assooride marjadele iseloomulikult erakordselt erk ja särtsakas.

Täiesti ainulaadne valge sort Assooridel on aga Terrantez do Pico – täna veel on see ka siin saartel üdini haruldane mari, mida jätkub vaid üliväikeste veinikoguste tootmiseks. Veiniproffid ei jõua aga seda marja ja temast tehtud veini küllalt imetleda ta uskumatute lilleliste ja soolakate maitsenüansside eest. Ka António Maçanita tavatseb rõhutada, et Terrantez – ja Assooride iidsed marjad üldse – ei nõuagi veinimeistrilt palju mängimist, vaid üksnes seda, et õigel hetkel nopitud marjadel lastaks veiniks saada.

Tundubki nii, et Assoorid on just valgete veinide paradiis

Hetkel tundubki nii, et Assoorid on just valgete veinide paradiis. Siiski ei saa unustada iidset punast Saborinhot ja veel mõnda omapärast marjasorti, aga mõnes teises artiklis neist pikemalt.

Teiseks on Assooride veinid alati pisut soolased – siinses kliimas lihtsalt ongi kõik soolane, sest sool on kõikjal. Ja põnev on teada, et viinamarjad kasvavad saartel, eriti Portugali kõrgeima vulkaanilise mäetipuga Picol (2354 m), peaaegu veepiiril, isegi lähemal, kui 50 meetrit ookeanist. Ehk nagu poeetiliselt öeldakse – seal, kus laulavad krabid. Miks siis mitte mäenõlvadel? Põhjus on lihtne – üksnes veepiiril jagub marjade jaoks siin piisavalt päikest. Nagu teada, siis niiskes keskkonnas armastab suur pilv jääda mäe otsa kinni. Nii ongi suurim viinamarjasaar Pico enamasti udupilvine, selle varjus kasvab võimsalt rohi kariloomade jaoks (Assoorid on Portgali meierei ja lihaait), kasvavad ka mitmed teised põllukultuurid, aga viinamarjad – eriti hea veini jaoks – janunevad päikesepaiste järele.

Kolmandaks oni Assoori veinides palju omapäraseid maitseid, mida viinapuud ammutavad vulkaanilisest pinnasest. Neist põnevatest veinidest leiate mereadru maitset, arstikapist tuttavat joodi, lisaks tugevat ja nauditavat mineraalsust, “märga kivi” ja intensiivset kuivust.

Aga kõige õigem – proovige ise järele, sest ükski kirjeldus ei asenda elamust, mida need erakordsed joogid maitsjale pakuvad. Arvestades kõike ülal kirjutatut, siis olge valmis muidugi selleks, et nad ei ole odavad. Ei saagi olla, kui neisse mahub nii palju tööd. Isegi, kui kunagi aastate pärast on saared taas täidetud ülesharitud viinapuuaedadega ja marju jätkub suurema hulga veinide valmistamiseks, jääb taimede hooldamine siinsel maastikul alati kallimaks, lisaks ülemereveo kulu ja muu sarnane. Kõige kallimaid Assooride veine me hetkel Eestisse ei toonudki, aga võib-olla tulevikus! Igatahes on MilVinhosel sügisepoole plaanis korraldada ka hulk ookeaniveinide degustatsioone – jälgige reklaami.

Valik veine Assooridelt

The post Assoori saarte vulkaanilised veinid appeared first on MilVinhos.

Herdade de Pegos Claros kasvatab vaid üht sorti tumepunaseid viinamarju ja valmistab neist kolme värvi veini: punast, valget ja roosat.

Tuleval aastal tähistab see põnev veinimõis 100. juubelit. Kuigi suguvõsa liikmed teavad rääkida, et nende esivanemad tegutseid siin juba hulga varem, mainitakse ajalooürikutes esimest korda Pegos Clarose nime aastal 1920.

See oli aeg, mil tollased omanikud siin marjakasvatuse tõsisemalt käsile võtsid. Ja oma eriliste veinidega kuulsust võitsid. Ühtlasi istutati järgneval kümnel aastal Pegos Clarose maadele korgitammede metsad. Mõni aeg hiljem rajati viinamarjapõldude taha seedermändide tukad. Nii kork kui pähklid on Pegos Clarosel siiani väga kõrge kvaliteediga.

Seadusega kaitstud viinamäed

Portugalis loetakse Iidseteks viinapuudeks ehk Vinhas Velhas’‘teks kõik need viinamarjataimed, millel on vanust rohkem, kui kuuskümmend aastat. Kõik sellises vanuses viinamäed on Portugalis lausa seaduse kaitse all. Kui kaasaegsed viinamarjad kasvavad nööripidi reas ja nad vahetatakse välja iga 25 – 30 aasta järel, kui nad end ammendavad, siis iidseid viinapuid ei tohi ükski maaomanik välja juurdia varem, kui nende elutee loomulikul moel lõpule jõuab.

Väljanägemiselt meenutavad need iidsed taimed pisut Eesti kadakaid oma jämedate väändunud tüvedega. Nad on väga iseseisvad, tõesti nagu puud, sirutades oma oksi vabalt taeva poole.  Ei vaja nad ka kastmist, nagu moodsad viinamarjataimed, sest juured on neil ajaga tunginud sügavale. Nende marjad, pisemad ja kõvamad, on aga hoopis „teisest puust“. 

Väljanägemiselt meenutavad need iidsed taimed Eesti kadakaid oma jämedate väändunud tüvedega.

Ja Portugali veinitootjad armastavad ning austavad neid sügavalt. Tõsi, neist tehtud veinid ongi hoopis teistsugused – iseloomukamad, nüansirohkemad, maitsekamad. Need on need õiged veinid, ütlevad nad ise.

Meie avastasime Pegos Clarose veinid täiesti juhuslikult ühest väikesest veinipoest, kuhu paar aastat tagasi juhuslikult sisse astusime. See oli nende kõige lihtsam vein, sametine punane reserva. Ega supermarketite veiniriiulitelt Pegos Clarose veine leiagi, sest tegemist on üsna eksklusiivsete, mitte väga suurtes kogustes toodetavate veinidega. ja meile jättis see vein sügava mulje. Hakkasime jälgi ajama ning leidsime Palmela liivaväljade vahelt Herdade de Pegos Clarose üles. 

Allakäigutrepist üles

Selgus, et Pegos Clarose lugu on üksjagu ebatraditsiooniline. Nimelt olid millenniumivahetuseks hakanud Pegos Clarose kunagised hiilgeajad tolmu alla jääma. Mõis oli mitu korda omanike järeltulijate vahel jagamisele läinud, tekkinud oli hulk ühisomanikke, kelle hulgas ei leidunud aga kedagi, kes oleks ohjad enda kätte haaranud ja mõisa uuesti elama pannud. Nii läks maavaldus lõpuks haamri alla ja selle ostis üles üks investeerimisfond. Õnneks oli seal inimesi, kes mõistsid, millise väärtusega laokile jäänud hoonete ja põldude näol tegemist võib olla.

Edasi leiti konkursiga inimesed, kes hakkaksid mõisa majandama kui ettevõtet, mis tuleb korda teha ja mõistlikult tööle panna. Järgnes saneerimine, pikk plaan, investeeringute kava jne.

Läks väga hästi. Aastast 2010 juhib Pegos Clarost säästliku metsanduse ja põllumajandusega tegelev ettevõte TerraTeam. Mõisa tegevjuhi kohale asus José Gomes Aires (ülal fotol paremalt kolmas), hariduselt põllumajandustehnika insener, kellel aga on taskus ülikoolidiplomid ka ärijuhtimise ja lisaks veinitööstuse majandamise alal. José kutsus oma meeskonda parimad asjatundjad, nende seas ka Portugali ühe tippveinimeistri Bernardo Cabrali (fotol kõige paremal). Bernardost olete võib-olla varemgi lugenud seoses Portugali kuninga asutatud looduskaitsealal valmistatavate Tyto albade ehk “öökulliveinidega”.

Üheksa aastaga ongi see meeskond teinud peaaegu imet. Seadnud uuesti parimasse korda iidsed viinamarjaväljad ning tõstnud Pegos Clarose vahepeal madalkäiku teinud veinitootmise taas silmapaistvale tasemele. Kõik viis siinset „uue meeskonna“ toodetud veini on saanud kõrgeid reitinguid maailmakuulsatelt kriitikutelt, üks neist hijuti Robert Parkerilt lausa 93 punkti, rääkimata veinisõpradest (Vivinos on kõik Pegos Clarose veinid kogunud neli punkti või rohkem). Kolm Pegos Clarose suurepärast veini on olemas ka meie e-poes ja neid tuleb juurde.

Iidseid tavasid austades

Pegos Clarose veinid on iidsete tavade ja  moodsaima tehnoloogilise mõtte kokkupuutepunkt. Kõik, mis vähegi võimalik, tehakse esivanemate kombel ja täiesti looduslikult, tehnikaga aidatakse kaasa vaid seal, kus see on tänapäevase tootmise seisukohalt hädavajalik.

Viinamarjad korjatakse käsitsi, hommiku poole ööd ja varahommikul, kui õues on võimalikult jahe. Seejärel eraldab ülimoodne masin marjad õrnalt varte küljest. Kuid marjade purustamine toimub täpselt nagu iidsetel aegadel – inimjalgadega suurtes kivivannides tallates. Selleks valitakse marjakorjajate seast noored ja tugevad mehed, kes üksteisel õlgade ümbert kinni hoides trambivad madalas marjavannis edasi-tagasi. Võiks ju arvata, et mis see siis ära ei ole, aga tegelikult on marjade purukstampimine üksjagu raske füüsiline töö.

Paulo Santos ongi see mees, kelle varbad lõpuks ütlevad: nüüd on töö valmis!

Seda tehakse ühe veiniteo jaoks kokku kuus korda kolme päeva jooksul, kaks korda päevas. All oleval pildil on tänavuse marjasõtkumise kolmanda päeva õhtuks jäänud rivisse vaid küla kõige sitkem mees Paulo Santos. Tema ongi see, kelle kogenud varbad lõpuks ütlevad: nüüd on töö valmis. Alles pärast seda võtab kääritamissegu täpse liigutamise üle suur ja ultramoodne robootiline “jalg”.

Ent siin ka üks kurioosne nüanss ülimoodsa tehnika teemal. Kuni Pegos Claroses toodeti vaid punast veini (nagu vanasti) ei olnudki neil marjade töötlemise masinat (pressi-purustajat ja varte eelamdajat). Marjadelt kobaravarte eraldamine toimus siis käsitsi. Mõned aastad tagasi tuli aga veinimeister Bernardo Cabralil mõte proovida, kas oleks võimalik valmistada tumepunasest Castelão’st blanc de noirs’i ehk valget veini.

Selleks oli hädavajalik soetada kõige moodsam marjapress, mis aitaks saada tumedanahksetest marjadest lühikese, kiire ja õrna pressimisega kätte esmase koguse täiesti valget mahla. Kui tavapärase purustamise käigus jääksid viinamarjakestad pisutki pikemaks hetkeks kokkupuutesse mahlaga, imbuks tume värv kiirelt marjanahkadest mahlasse ja siis saaks teha parimal juhul roosat veini, aga mitte valget.

Aeglaselt marju purustades imbuks tume värv kiirelt nahkadest mahlasse ja siis saaks teha parimal juhul roosat veini, aga mitte valget.

Vahemärkusena olgu öeldud, et just siin on ka vastus küsimusele, kuidas sünnib Pegos Claros Rosé – selle jaoks saab kääritamisele mineva mahla tumepunasest Castelão’st pisut tugevama pressimise järel. Siin ka teadaanne, et hiljemalt järgmisel kevadel on ka Pegos Clarose hõrk ja elegantne roosa vein kindlasti meie portfoolios olemas.

Nüüd aga kurioosne probleem, mis juhtus täiesti ootamatult punase veiniga pärast uue masina kasutuselevõttu. Nimelt hakati sellesama masinaga, kui ta juba olemas oli, puhastama marjasid vartest ka punase veini jaoks, sest inimkätega tehes on see väga aeganõudel ja raske töö. Ootamatult üllatas aga Bernardo Cabrali veini maitse täielik muutumine.

Lähemal uurimisel selgus, et uus kobarapurustaja eemaldas varred liiga hästi. Kui käsitsitöö puhul oli loomulik, et osa varreotsi jäid siiski viinamarjade külge ja sattusid kääritamisnõusse, siis nüüdne vein oli täiesti puhastest marjadest. Tulemuseks oli tanninide hulga drastiline vähenemine. Kuigi samuti hea, polnud see enam see vein.

Et probleem lahendada, leiti testimise käigus vajalik kobaravarte hulk, mis tuli veinisegusse tagasi visata. Nüüd lisataksegi Pegos Claroses osa masina poolt püüdlikult väljaroogitud varrejuppe kääritamissegusse tagasi. Pegos Claros Tinto Reserva puhul on see kogus umbes 30 protsenti vartest ja Pegos Claros Tinto Grande Escolha puhul isegi pisut rohkem. Uus ja tark masin säästab palju aega ja inimtööd, aga masina kõrvale on ikkagi vaja mõtlevat inimest. Nii et pole halba heata (ja vastupidi) siin maamuna pääl.

Sajandi tagune innovatsioon

Veel üks huvitav moment on Pegos Clarose “targad” kääritamisvannid, mis on täiesti unikaalsed (tagaplaanil näha ka robootiline “jalg”). Need saja aasta vanused ehitised on tehtud selliselt, et käärimise jooksul ei olegi vaja marjasegu temperatuuri kunstlikult kontrollida, nagu seda tavapärases veinitootmises soojendamise/jahutamisega tehakse.

Siinsetes vannides toimub temperatuurikontroll nende materjalist, suurusest ja pikkuse-laiuse-kõrguse suhtest lähtuvalt “automaatselt”. Käärimisel tekkiv soojus antakse ümbritsevale keskonnale ära täpselt õiges kiiruses nii, et käärimise lõpus tõuseb temperetuur iseenesest täpselt vajaliku 28 – 29 kraadini, langedes seejärel iseseisvalt tagasi. Täiesti uskumatu!

Seega täiendava energia kasutamine vannide jahutamiseks või soojendamiseks polegi vajalik ja see on ka osa Pegos Clarose keskonnasõbralikusest ja jätkusuutliku majandamise programmist.

Mis saab edasi?

Ent kui vanaks võivad iidsed viinapuud üldse elada? Ega ometi igavesti? Tõsi on see, et kui taimede vanus jõuab juba üle saja aasta, siis loomulikult sureb igal aastal ka mõni vana viinapuu välja, lihtsalt ta aeg saab ümber. Vanimad viinamäed on Portugalis 120-, harva ka 150-aastased, aga kusagil seal on ka piir.

Siis on marjakasvatajatel vaja otsustada, kas istutada nende asemele uued ja moodsad taimed ning minna edasi moodsat ja tavapärast teed. Või valida keerulisem tee ja püüda teha seda, mis pea võimatu ehk jätkata auga teeninud vanade viinapuude sugu. Seda viimast ongi asunud tegema ülimalt loodushoiuteadlik ja ka teadusmaailmale lähedal seisev Pegos Clarose meeskond.

Pegos Claroses kasutatav uuendamisstarteegia on istutada iga üksiku surnud iidse viinapuu asemele uus noor puu, mis aga pärineb otse vanast ega ole poogitud Ameerika viinamarja Vitis labrusca alusele, nagu kõik tänapäeva moodsad viinamarjataimed.

Vitis labrusca alusele pookimise põhjuseks on selle viinapuuliigi resistentsus Phylloxera nimelise viinapuutäi kahjustusele. Ehk olete kuulnud, et Phylloxera hävitas Euroopas suurema osa viinamarjaistandustest 19. sajandi lõpus. Sestpeale kasutataksegi viinapuuistikute paljundamisel kõikide Euroopa viinapuust Vitis vinifera‘st pärit sortide pookimist täi suhtes resistentsetele Ameerika pookealustele. See tagab taime juuresüsteemi vastupidavuse selle ohtliku kahjuri rünnakule.

Nende uuendamisstarteegia on istutada iga üksiku surnud iidse viinapuu asemele uus noor puu, mis pole poogitud Ameerika viinamarja alusele

Seega on Pegos Claros võtnud endale ambitsioonika eesmärgi ujuda vastuvoolu ja paljundada viinapuid nii, nagu seda tehti iidsetel aegadel enne, kui Phylloxera maailma muutis. Selliste uute viinapuude kasvatamine saab kõne alla tulla aga vaid väga ükskutes kohtades Euroopas, kus on kindel, et liivase pinnase eripära hoiab võimaliku Phylloxera rünnaku eemale. Lisaks Pegos Clarosele kasvatavad sellist vanaaegset ja ehedat Euroopa viinmarja vaid väga vähesed tootjad Portugalis ja väga harva ka mujal maailmas. Oleme kuulnud paarist marjakasvatajast Bairrada veiniregioonis, mis samuti asub endisaegses ookeanipõhjas liivasel pinnasel.

Omaette aruteluks on, kas viinamarjad, mis kasvavad uutel, kuid Ameerika alusele pookimata viinapuudel, annavad ka teistsuguseid veine. Kõik need vähesed, kes kasvatavad “ehedat” Euroopa viinamarja, väidavad, et see tõesti nii on. Ja et vein tuleb parem. Skeptikud aga seda ei usu. Ju on probleem selles, et sellist veini on maailmas väga vähe ja seetõttu on ka võrdlevat maitsmist vaid väga vähesed saanud teha. Põnev on mõelda, et võib-olla mõne aasta pärast saame me ise olla need, kel selline võimalus tekib. Kui iga väiksemgi terroir’i  erinevus muudab veini maitset, siis miks ei peaks muutma maitseid see, kui taime terve juuresüsteem on pärit hoopis tesielt liigilt?

Igatahes jääb loota, et Pegos Clarosel läheb nüüdsest alates üha paremini ja et siinsed viinaväljad jäävad kestma ning andma saaki imeliste veinide tootmiseks. On suur au ja privileeg seda kõrvalt jälgida ning teiega jagada, head veinisõbrad Eestis!

Ahjaa! Loo alguses mainisime, et peatselt täieneb Pegos Clarose veinivalik veel ühe uue, järjekorras kuuenda põneva veiniga. Seda toredal põhjusel, et uued majandajad leidsid mõisa ühelt enam kui 100-aasta vanuselt viinamarjapõllult äkitselt väikse koguse viinapuid, mille marjad olid pisut teistsugused, kui teistel Castelão’del. Nad olid ka seest veripunased. DNA analüüs näitas, et tõepoolest, need mõned taimed polnudki Castelão’d, vaid tegemist oli kogu maailmas peaaegu väljasurnud sordi Tintinha’ga.

Hiljuti tuli välja Pegos Clarosel esimene uus vein (marjad aastast 2015), kus Castelão kõrval on vaid õige pisut Tintihnat – Pegos Claros PRIMO 2015. Me maitsesime seda veini, mille pudelitele polnud veel siltegi kleebitud – ja tõsi, ta oli väga teistsugune, võrreldes 100 protsenti Castelão’st sama aastakäigu veiniga. Vaadis aga küpseb juba ka tuleva aasta vein (marjad aastast 2016), milles mustjat Tintinhat on juba pea kolmandik. Põnev saab olema neid järgmistel aastatel maitsta.

Pegos Clarose veinid

The post Väga omapärane veinimõis Herdade de Pegos Claros appeared first on MilVinhos.

See oli vaid kakskümmend aastat tagasi, kui Rocimi veinitalu tänane tegevjuht ja peaveinimeister Catarina Vieira hakkas lõpetama agronoomiaõpinguid Lissaboni ülikoolis ning otsustas minna teist teed, kui ta perekond oleks ehk eeldanud.

Ta vanemad olid üles ehitanud suurettevõtete kontserni, mis tegeles keskkonna- ja põllumajandustehnika müügiga Euroopas ja Aafrikas, samuti kuulus neile kodulinnas Atlandi rannikul Leirias raamatupood, kohalik ajaleht ja hulk kultuuriettevõtteid. Catarina aga mäletas oma isapoolse vanaisa juures veedetud lapsepõlve mängumaadelt viinamägesid, mis olid eri aastaaegadel eri värvi, ja jaheda veinikeldri põnevaid lõhnu, kuhu sai vahel suvise kuumuse eest peitu pugeda.

Kuigi eaka vanaisa veiniteod olid tolleks ajaks lõppenud ja maadki müüdud, sest kõik ta lapsed olid läinud teist teed, küpses Catarinal ülikooli lõpuks soov astuda vanaisa jälgedesse. Ta palus vanemaid osta endale ühe hektari maad, kus ta saaks proovida, kuidas tal õnnestub kasvatada oma viinamarju ja maitsta, millise veini ta oskaks neist valmistada.

Vanematele tuli tütre soov esiotsa üllatusena, aga nad olid rõõmuga valmis andma talle võimaluse pöörduda tagasi perekonna traditsioonide juurde ja ennast proovile panna. Mõningase otsimise järel leiti hiljuti omanikuta jäänud talumaad Lõuna-Portugalis Alentejo veinipiirkonna kõige lõunapoolsemas tipus, Vidigueira lähistel. See on paik, kus valmistasid suurepäraseid veine juba vanad roomlased. Juhtus nii, et maid oli siin küll rohkem – tervelt 120 hektarit, millest 70 hektarile oli endine omanik jõudnud noored taimed – aga Catarina suurärimehest isa arvas, et see ongi hea, sest kui juba midagi ette võtta, siis ikka perspektiivitundega.

See on paik, kus valmistasid suurepäraseid veine juba vanad roomlased.

Nii saigi vaevalt 23-aastane Catarina enda käsutusse mägede kaupa peatselt saaki andma hakkavaid viinapuid, mida oli vaja hoida ja hooldada, aga samuti vanu ja taastamist vajavaid viinamarjavälju. Nii jagus Herdade do Rocimi aladel uuele omanikule hulganisti vaba ruumi ka oma mõtete elluviimiseks.

Kahekümne aastaga tippu

Siit algas Rocimi uus ajalugu koos Catarina Vieiraga. Noorest, andekast ja võimekast naisest on tänaseks saanud nii Portugalis kui rahvusvahelistes veiniringkondades silmapaitsev ja palju tunnustatud veinimeister, üks kaheksast kuulsamast uue põlvkonna naisveinimeistrist Portugalis. Õnnelik juhus oli ka see, et peatselt liitus Catarinaga tunnustatud önoloog Pedro Ribeiro. Üheskoos perekonnana on nad veel võimsamad, kui kumbki üksinda.

Catarina ja Pedro põhimõtteks on, et veinitegemise olevik ja tulevik on üha rohkem seotud minevikuga. See tähendab, et iga lüli viinamarjadega tegelemisel peab olema võimalikult maalähedane ja loomulik, kuid see tuleb siduda teaduse ja kaasaegse tehnoloogia parimate loodust säästvate võimalustega. Olles paar aastat Rocimi veinitalus mütanud, jätkas Catarina õpinguid Porto ülikooli biotehnoloogia koolis.

Seega on Herdade do Rocim traditsioonilise veinitootmise mõõtude järgi erakordselt lühikese ajalooga veinitalu. Kakskümmend aastat pärast algust läheneb Rocimi veinitoodang miljonile pudelile aastas. Üle poole sellest müüakse ekspordiks enam kui 40 riiki, lisaks Euroopa maadele ka Aafrikasse, Aasiasse ja Ameerikasse.

Loodust ja esivanemaid austades

Päris alumise hinnaklassi tooteid ehk n-ö igapäevaveine neil ei olegi, sest Catarina ja Pedro põhimõte on valmistada üksnes parimast parimat. See on neil ka õnnestunud, sest medalitest ja autasudest Rocimi veinidel puudust ei tule.

Veinide valmistamisel kasutatakse traditsioonilisi tumedaid-tugevaid Portugali punaseid sorte nagu Touriga National, Trincadeira, Aragonez ja Alicante Bouschet, kuid lisaks kasvavad Rocimi viinamägedel ka rahvusvaheliselt tuntud sordid nagu Syrah ja Cabernet Sauvignon. Valgetest marjadest on esindatud piirkonnale omased Antão Vaz ja Arinto, aga ka hiljuti Alentejos ametlikult lubatud põhjapoolne Alvarinho.

Catarina armastab öelda, et parim, mida veinimeister saab veiniga teha, on lasta tal olla see, mida loodus ise teeb.

Rocimi veinid on kõik väga elegantsed, äärmiselt viimistletud ja tõsised, kuid nad on nii-öelda „kosmeetikata“. Catarina armastab öelda, et parim, mida veinimeister saab veiniga teha, on lasta tal olla see, mida loodus ise teeb.

Lisaks tavalisetele veinidele tehakse Rocimis ka arhailisi amforaveine. See tähendab, et kogu veinitegu algusest lõpuni toimubki vanade roomlaste kombel suures ja pealt lahtises savinõus, kuhu pannakse käärima viinamäelt toodud marjad, neid vaid igapäevaselt puutoikaga segades, kuni lõpuks saab valminud veini nõu alumises osas oleva augu kaudu kannu lasta.

Savinõude ehedad veinid

Need veinid, mille järgi keskkonnateadlike tarbijate nõudlus üha kasvab, on täiesti erilised ka oma maitsetelt. Savinõus (mida seest männivaiguga ei pintseldata nagu teame Kreekast) hingab valmiv vein hoopis teistmoodi, kui metall- või puitvaadis. See aeglane oksüdeerumine ja samuti savist ammutatavad maalähedased maitsenüansid teevad amforaveinid tõesti väga eriliseks. Tõsi, nad on kallimad, kui vaadiveinid, sest kogused on väiksed ja igapäevast tööd (üles tõusvate nahkade pidev segamist, et kääriva sisuga amfora ei lõhkeks) on nendega rohkem. Aga veinigurmaanid teavad, millest jutt. Meie e-poes on müügil Rocimilt nii punane Amphora kui valge Amphora.

Lõuna-Portugalis Alentejos asuvate viinamägede marjadest toodab Rocim ülimalt elegantseid ja stiilseid üheviinamarjaveine (MilVinhose e-poes müügil Touriga National ja Alicante Bouschet) ja erinevaid punaseid ja valgeid blende (näiteks võrratu Marianade sari).

Kuid Herdade do Rocim omab väikest tootmist ka vihmasemas-jahedamas Põhja-Portugalis, kus valmib meie e-poes üks ostetumaid suviseid veine Vinho Verde Goivo.

“Vale da Mata on minu tänuveinide seeria kallile inimesele, kes aitas mul saada selleks, kes ma olen täna,” on Catarina Vieira öelnud.

Mõned aastad tagasi viis aga Catarina koos abikaasa Pedroga ellu veel ühe oma unistuse. Nimelt soovis ta uuesti üles töötada oma lapsepõlvemälestuste maa – maavanaisale ja tema isale ning enne seda vanaisale kuulunud viinamäed Atlandi ookeani äärsetel aladel ning hakata seal kasvanud marjadest uuesti veini valmistama. Ammustel aegadel oli Catarina vanaisa olnud koduümbruse parim veinimeister. Vanaisa veel olemas ja koos tütretütrega see plaan ellu äratatigi. „Vale da Mata on minu tänuveinide seeria kallile inimesele, kes aitas mul saada selleks, kes ma olen täna,“ on Catarina Vieira öelnud. Eestisse oleme toonud sellest seeriast Vale da Mata punase ja valge veini, mis mõlemad väga kõrgete hinnetega rahvisvahelistelt veinikriitikutelt.

Vale da Mata punane ja valge vein on väga erinevad Herdade do Rocimi Alentejo-veinidest, kuna ookeani äärne terroir on täiesti teistsugune. Siin puhuvad jahedad ookeanituuled ja tihtipeale on viinamäed keskpäevani soolakasse ookeaniudusse mattunud. Siin sündinud veinides on rohkem happesust ja nad on kergemad, kohe palju kergemad, kui kuuma Alentejo marjadest veinid. Samas on Catarina pannud ka neisse mõõtmatult kirge ja armastust, mis ei jää märkamata.

Herdade do Rocimi veinid

The post Rocim – noore naise unistusest sündinud veinimaja appeared first on MilVinhos.

Jaime Quendera on Portugali kuulsamaid veinimeistreid, kelle tuntus ulatub kahtlemata kaugele üle kodumaa piiride. Veiniproffide seas hüütakse teda austavalt Syrah kuningaks – tema tehtud Syrah’d on võitnud kaks korda ajaloos maailma parima punase veini tiitli ja lisaks sadu kuld- ja hõbemedaleid.

Esimest korda kuulutati Jaime Quendera maailma parima punase veini tegijaks aastal 2008 Pariisi mainekal Vinalies Internationales veinikonkursil. Ülemaailmne tippmaitsjate žürii hindas pimeteistingul 3500 veini seast võitjaks Quendera valmistatud Casa Ermelinda Freitase Syrah 2005. Sama vein jäigi võitma medaleid. Järgmine „maailma parim“ tuli kaks aastat hiljem Brüsseli kuulsalt Concours Mondialilt veini ülejärgmisele aastakäigule. See oli tõestus, et tegemist polnud juhusega, vaid absoluutse meitsrlikkusega – see vein ongi midagi erilist.

Just sellesama veini värskeim aastakäik – Casa Ermelinda Freitase Syrah 2017 – on jõudnud ka meie e-poodi. Tasub kindlasti proovida, kuidas maitseb. Seda enam, et tegemist polegi ülikalli eliitveiniga, vaid tootega – üllatus, üllatus! – mis sobib peaaegu et igapäevaveiniks.

Jaime Quendera ei varja, et ta armastab Syrah’d eriliselt. Armastab muidugi ka teisi viinamarju, üldse veine ja veinitegu. Võib vabalt olla, et Quendera tehtud veinid on toonud Portugalile enim medaleid läbi aastakümnete. Ta on kolmandat põlve veinitegija, õppinud ametit lapsepõlvest saati isa ja vanaisa kõrval. Tal on ülikoolist põllumajandusinseneri diplom ja lisaks doktorikraad veinimarketingi alal. Quendera töötab alates 1994. aastast oma põlises kodukohas Palmelas veinitootmise kooperatiivis Cooperativa Agrícola Santo Isidro de Pegões, kus tema kanda on hulk ameteid: lisaks peaönoloogi omale ka tootmisinseneri ja ühtlasi firmajuhi post.

Tundub kummaline, aga Syrah, mis tõi Quenderale maailma parima punaveini tegija tiitli, on tegelikult toodetud hoopis paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas teises, pisut väiksemas veinivabrikus, Casa Ermelinda Freitases, mille peaönoloogi amet kuulub samuti Jaime Quenderale.

Kui viiendat põlve naiste juhitud Casa Ermelinda kasvatab kõik oma viinamarjad ise, siis Pegõese kooperatiivile müüb veiniteoks marju sadakond lähiümbruse marjakasvatajat. Aastas valmistatakse siin nüüd juba üle 15 miljoni pudeli veini. See on hiigelkogus väikeste Quintade mõnesaja tuhande liitriste aastatoodangute kõrval. Jaime Quendera ise aga ütleb selle kohta, et tema jaoks pole vahet, kas toota head veini üks vaat või sada vaati. Vahe on ainult hinnas, sest vähese veini tootmine on alati kallim, kui suurema koguse valmistamine.

Samas on Pegõeses seatud tootmiskvaliteedile väga kõrged nõuded. Quendera juhitud Cooperativa Agrícola Santo Isidro de Pegões on võitnud mitmel korral Portugali siseselt aasta parima veinitootja tiitli.

Selle au ja kuulsuse peale oli muidugi üsna üllatav, kui Pegõesesse saabudes leidsime Quendera töötamas oma kabinetis, mis oli tegelikult vaid 3 x 3 ruutmeetrine klaasseintega boks keset veinitehast, mida sisustas paberivirnasid täis ajast ja arust kirjutuslaud ning kaustu ja veininäidiseid täis tuubitud lihtne riiul. See-eest olid kabineti kõigist külgedest näha hiigelmahutid ja tootmisliinid ning nende juures firmatunkedes töötajad. Sama hästi oli Quendera muidugi näha kõigile neile.

„Meie veinid on alates millenniumivahetusest toonud koju juba tuhat medalit. Ainuüksi eelmisel aastal võitsid meie veinid konkurssidel ja võistlustel 200 medalit,“ tutvustab Jaime Quendera. Pegõese kooperatiivi toodangus on üle poolesaja erineva veini. Enamik neist väga mõistlike hindadega, mõned lausa Portugali odavaimad. Eksklusiivseid veine on muidugi ka. Aga Quendera rõhutab, et veini tuleb toota nii, et ka odav igapäevavein oleks silmapaistvalt hea. Ta naerab, et kunagi võttis ta isiklikuks eesmärgiks toota väga hea vein, mis maksaks 1 dollar pudel. Püstitatud eesmärgini pole ta veel jõudnud, aga on selle poole teel. Kui Syrah’dest rääkida, siis meiegi e-poes on müügil Jaime Quendera tehtud Vinhas de Pegões Syrah ja sama sarja Touriga National, mis on maailma parimast punasest veinist veel kaks korda odavamad.

Quendera veinid ongi head! Mitte ainult Syrah’d, vaid ka need, mis valmistatud Portugali kuulsatest sortidest nagu Touriga National, Alicante Bouschet, Trincadeira jt. Ja muidugi mitmeviinamarjaveinid, need portugallaste lemmikud, olgu punased või valged. Need on imelised!

Quendera ei võta muidugi kogu au endale, vaid kiidab oma kodupiirkonna pinnast ja kliimat. Vihmarohked talved ja kuumad suved, ookeani lähedus, mineraalidest rikas liivane pinnas, mida kaks jõge – Tejo ja Sado – kaugelt mägedest mere poole voolates toitainetega rikastavad. See on kui viinamarjade maine paradiis, ütleb Quendera.

Ent lõputu töövõime ja lendava fantaasiaga Jaime Quendera jõuab teha veel rohkemgi veine, kui Portugali mõistes suurtehas Pegões toota jaksab. Kuna ta on sõna otseses mõttes korüfee, kutsutakse teda külalisena juhtima veinitegu teistegi tootjate juures. Ka meie jaoks oli alul üllatav, et astudes sisse üha uutesse Quintadesse, tuli ikka ja jälle jutuks Jaime Quendera, kes on märgitud ka nende parimate veinide tehnilises dokumentatsioonis „önoloogi“ lahtrisse. Jaa, ta on meie veinimeistrite mentor, ta on lihtsalt nii HEA, selgitati.

MilVinhose e-poes on esindatud ligi kolmkümmend Jaime Quendera poolt erinevate tootjate juures valmistatud veini. Lisaks hulk veine, kus ta on olnud alles ametit õppivate või ülikooli järgselt kohustuslikku mitmeaastast internatuuri läbivate veinimeistrile juhendaja ja mentor.

Vaata kõiki meie poes olevaid Jaime Quendera veine siit.

 

The post Syrah kuningas Jaime Quendera ja tema veinid appeared first on MilVinhos.