Alicante Bouschet on üks vähestest punastest viinamarjadest, mis on üdini tume – see tähendab, et tumedavärvilise marjanaha all on peidus ka tumetumepunane sisu. Selliseid viinamarju nimetatakse teinturier’ marjadeks (tõlkes – värviv) ja neid on maailmas vaid väike hulk. Alicante Bouschet’d noppides värvuvad näpud tumepunaseks nagu mustikaid korjates. Neid maitstes tuleb mõneks ajaks arvestada tumesinise naeratusega.

Alicante Bouschet’st ehk „mustast” marjast veinid on aga nähtus omaette – nende koduks on saanud Lõuna-Portugal, kus see algselt Lõuna-Prantsusmaalt pärit, kuid väga soojalembene viinamari on leidnud endale uue ja piisavalt päikeselise kodumaa.

Paljud maailma marjasordid on kujunenud aastasadade jooksul välja loodusliku segunemise ja valiku teel, kuid Alicante Bouschet on tekkinud sordiaretuse tulemusena. Aastanumber oli 1866, kui Henri Bouschet dokumenteeris oma Domaine de la Calmette’i istanduses Lõuna-Prantsusmaal uue viinapuusordi, mille esivanemateks olid Grenache (Lõuna-Prantsusmaal tuntud ka kui Alicante)  ja Henri isa, Louis Bouschet’ poolt paar aastakümmet tagasi aretatud Petit Bouschet. Uue sordi eesmärgiks oli luua viinamari, millel on silmapaistev värv ja mis on rikkaliku saagiga, samas lihtne kasvatada. Kõik kolm eesmärki täitusid. Ent nagu elus ikka – kui ühe käega antakse, siis järgmise nurga peal on ootamas ka komistuskivid.

Alicante Bouschet’d hakati jõudsalt kasutama blendides, et anda punastele veinidele (paljudest Prantsuse punastest marjadest veinid olid kahvatud) kaunilt sügavpunast värvi. Tuleb ka tunnistada, et phylloxera järgsel ajastul oli kiirelt kasvav, vähenõudlik ja suuri saake andev Alicante Bouschet suureks abiks, et viinamarjatäi rünnaku tõttu hävinenud marjakasvatust uuesti jalule saada. Probleemiks kujunes aga uue sordi maitseomaduste keskpärasus – ta justkui ei olnud midagi erilist. Vähehaaval loobusid prantslased ta kasvatamisest ja sort muutus oma sünnimaal marginaalseks.

Kuumas ja kivises Alentejos puhkes see marjasort hoopis uuel moel õide.

Juba sama sajandi lõpus oli aga Alicante Bouschet alustanud uut võidukäiku tükk maad lõunapool, Ibeeria poolsaarel, Hispaanias ja Portugalis. Eriti Lõuna-Portugalis, kuumas ja kivises Alentejos, puhkes sort hoopis uuel moel õide. Seda muidugi lisaks kuumale kliimale ka tänu mitmele Portugali veinimeistrile, kes uut marja kirglikult avastama ja selle kasvatamisel eksperimenteerima asusid. Esimene neist, Mouchão veinimaja, tegeles sordiga juba 1880ndatest alates. Selgus, et Lõuna-Portugali kivine ja liivane pinnas, rikkalik päike ning viinapuude ülemäärase saagikuse kontrolli all hoidmine avavad täiesti uue lehekülje veripunase Alicante Bouschet’ võidukäigul veiniviinamarjana.

Portugallaste käes muutus Alicante lisaks tumetumepunasele, lausa mustjale värvile ka säravalt marjaseks ja mõnusalt vürtsikaks veiniviinamarjaks. Märksõnadeks said sügavad mustade kirsside, küpsete ploomide ja karuvaarikate maitsed, samuti piprased, šokolaadised ja magusa tubaka varjundid. Selgus, et Alicantest veinide tanniinid ja täidlus on muljetavaldavad, eriti kui veini laagerdada tammevaadis.

Ligi saja aasta jooksul kasutasid siiski ka portugallased Alicante Bousschet’d põhiliselt blendides, segades teda kohalike iidsete ja päikeseliste sortidega nagu Trincadeira ja Touriga Nacional, hiljem ka Aragonezi ja Syrah’ga. Kui Portugalis hakati paarkümmend aastat tagasi muu veinimaailma eeskujul tegema ka üheviinamarjaveine, selgus, et lõunamaise päikse all viimseni küpsenud Alicante Bouschet on tõusev täht kogu maailma veinitaevas. Põnev on ka tähelepanek, et kui mitmel teisel maal kasvanud Alicantest veinid (kus marjad ei küpse päris lõpuni ja veinid on happesemad) vajavad väga pikka laagerdamist enne, kui nad joomiseks valmis saavad, siis Lõuna-Portugali kuumaverelised Alicanted valmivad kiiremini ja maitsmiseks võib avada julgelt ka juba paari aasta vanuse veini. Noorelt on veinid ehk rustikaalsemad, puu- ning köögiviljaste maitsevarjunditega, lisades ajaga buketti enam lillelisi ja siidiseid toone.

Praeguseks ongi Alicante Bouschet’st saanud põhiliselt Portugali viinamari – kaks kolmandikku ehk 65 protsenti sellest marjast kasvab Lõuna-Portugalis, Alentejos ja Setúbali poolsaarel. Hispaanlaste viinamägedel küpseb 20 protsenti „mustast” marjast, 10 protsenti USA-s ja kunagisel kodumaal Prantsusmaale on jäänud vaid 2 protsenti. Marginaalselt võib Alicantet leida ka Lõuna-Itaaliast, Tšiilist ja Austraaliast.

Rahvusvaheliselt tuntud veinikriitikud on nimetanud Alicante Bouschet’d mustaks kullaks ega väsi kiitmast sellest marjast veinide võimsust ja elegantsi. USA veiniajakiri Wine Enthusiast valik tänavu märtsis maailma kuue silmapaistvama Alicante Bouschest veini hulka ka MilVinhose e-poes esindatud noore naisveinimeistri Catarina Vieira loomingu Herdade do Rocim Alicante Bouschet.

Valik Alicante Bouschet’ blende

The post Portugali must kuld Alicante Bouschet appeared first on MilVinhos.

Alexandria muskaatviinamari on üks iidsemaid viinamarju maailmas, mille sortiderohke perekond pärineb kuninganna Kleopatra aegsest Egiptusest. Heleilla Moscatel Roxo on aga täiesti haruldane mari, mida võib leida vaid Lõuna-Portugalist.

Moscatel on väga soojalembene, maitsekas ja magus, kuid lisaks magusatele-võrgutavatele dessertveinidele valmistatakse sellest marjasordist üha enam ka kuivi lauaveine. Muskaatviinamarjade pere on tänaseks üle maailma väga lai, kuid Lõuna-Portugalis, Setúbali poolsaarel, sellele marjale väga sobivas kliimas, on ta säilinud vägagi algupärasel kujul, kandes veinimaailmas kaitstud nime Moscatel de Setúbal. Täiesti ainulaadne on aga siinsetel aladel vähesel määral kasvav Moscateli haruldane sõsar – lilla viinamari Roxo (portugali keeles tähendab roxo lillat).

Setúbali poolsaare veinipiirkond jääb tunnikese autosõidu jagu Lissabonist lõunapoole, ulatudes imekaunist Vahemerelise maastikuga Atlandi äärsest suvituspiirkonnast sadakond kilomeetrit sisemaale, hõlmates enda alla unikaalse rannikumetsaga kaetud mägise Serra da Arrábida rahvuspargi koos imeliste randadega, kaunid iidsed linnad Setúbali ja Palmela ning lõputult liivasel-lubjakivisel pinnasel laiuvaid viinamarjaväljasid ning nende vahel asuvaid väikseid veinitööstuseid.

Moscateli jaoks öeldakse olevat parim kasvupaik Arrábida mäestiku põhjanõlvadel. Just siia rajas Bacalhôa veinimaja 2003. aastal Portugali (ja see tähendab üksiti kogu maailma) suurima lilla viinamarja Moscatel Roxo istanduse. Eeskätt küll taas magusa Moscatel Roxo dessertveini valmistamiseks, mis erineb klassikalisest valgetest Moscateli viinamarjadest tehtud dessertveinist erksama happesuse, lillakaspunase värvi ja erilise maitsete inetnsiivsuse poolest. Kuid siis tuli Bacalhôa kuulsal veinimeistril Filipa Tomaz da Costal (all pildil) ootamatu soov proovida valmistada Roxost hoopis roosat kuiva veini – rose’d, mis pole tehtud tavapärasel kombel punaste marjade mahlast, vaid ongi nii-öelda rosé des rosés, roosa vein roosalilladest marjadest.

Esimene aastakäik Bacalhôa Roxo Rosé’d 2017. aasta saagist õnnestus sedavõrd, et vein kuulutati aasta hiljem Setúbali poolsaare parimaks rose’ks. Filipa Tomaz da Costa on ka tunnustatud ja väga kogenud veinitegija, Portugali esimene jõuline naine suures veinimaailmas. Tema uus ja originaalne Roxo peegeldas seda ainulaadset ja haruldast marja täie ehedusega: väga intensiivne ja erksa happesusega, rooside ja äsja puhkenud apelsiniõite aroomiga, eksootilise puuviljaaia maitsevarjunditega, suus mineraalne ja täiesti kuiva järelmaitsega.

Aasta hiljem aga Filipa Roxo Rosé’d ei teinudki, sest suvised ilmad olid teised ja marjad ei tulnud kuiva rosé jaoks piisavalt head. 2019. aasta suvi soosis aga Roxo’t taas ja osake sellest väikse tootmismahuga põnevast veinist – Bacalhôa Roxo Rosé’d 2019 – on nüüd ka MilVinhose e-poes veinigurmaanidele maitsmiseks olemas.

Kuivad veinid valgest Moscatelist

Põnevad ja maitsekalt meeldivad on aga ka valgest Setúbal Moscatelist valmistatud kuivad veinid. Kui vanematel inimestel kipub Moscatel seostuma nõukaajal Eestis müüdud magusa Ungari muskaatveiniga, mis sageli pea valutama pani, siis Portugali valged Moscatelid on valdavalt täiesti kuivad ja väga kvaliteetsed. Eriti just siinamas Setúbalis ja Palmelas, aga ka Tejo jõe kallastel, Alentejos ja mujal Lõuna-Portugalis kasutatakse valget Moscateli tihti blendides, et lisada tulemusele särtsu ja lillelisust.

Väga nauditavad on ka siinsest Alexandria (vahel nimetusega Galega) muskaadist üheviinamarjaveinid. Kuigi kuivad oma suhkrusisalduselt, mis enamasti jääb alla 1 g/L, on nad tohutult maitseterohked, viies maitsja justkui lõunamaistest mesilastest sumisevale lilleaasale ja mahlast lausa tilkuvate küpsete viljadega troopilisse puuviljaaeda. Siin on ka vastus neile, kes päris kuivi veine ei taha, kuna kardavad, et need on hapud ja pööravad sisikonna sõlme: proovige kuiva Moscateli!

Lillast Roxost vahuveinid

Samal ajal Filipa Tomaziga tegi Moscatel Roxoga põneva katsetuse ka Palmelas asuva Filipe Palhoça veinimaja nooruke önoloogiaresident Ana Marta Cardim, kes valmistas Roxost eksperimentaalse partii valget ja roosat vahuveini. Filipe Palhoça Brut Nature Branco ja Filipe Palhoça Brut Nature Rosé on valmistatud poolarhailise (ehk šampanja-meetodi eelse) meetodiga, kus teisel kääritamisel suhkrut ei lisatagi – nad on täiesti kuivad ehk 0-suhkruga. Samas jällegi – Roxo viinamarja maitselend on neis meelates jookides täies eheduses olemas.

Kuulus magus Moscatel

Muidugi ei saa Moscatelist rääkides üle ega ümber Portugali ühest kaubamärgist ehk magusast dessertveinist, mis valmistatud Alexandria muskaadist, harvem ka haruldasest Roxost. Need joogid, tuntudki nime all Moscatel de Setúbal, on omamoodi Lõuna-Portugali variant portveinist. Kangust on neil samuti 17 – 20 kraadi – joogi valmistamiseks on sobival magususe astmel lisatud käärimise peatamiseks väike kogus viinamarjabrändit.

Portveinist erinev on siiski see, et Moscatelil lastakse pikalt laagerdade koos marjanahkadega – see annab tulemusele magususe ja mesisuse kõrval mõnusa mõrkjalt karge viinamarjamaitse. Moscatelid küpsevad enne pudelisse villimist tammevaatides enamasti 2 – 5 aastat. Pudelis võib hoida neid kakskümmend või enamgi aastat ja uurida, kuidas aeg muudab seda jooki üha mahedamaks ja mesisemaks.

Oleme Eestis veiniõhtutel Setúbali Moscateli tihti õhtu lõpetuseks pakkunud ja see on reeglina teeninud maitsjatelt suure üllatuse ja tugeva soosingu. Eesti veinisõbrad on leidnud neist mõnusalt pikantsetest dessertveinidest lisaks klassikaliselt väljatoodavale apelsinisukaadi ja mee, kaneeli ja nelgimaitsetele ka kodumaiseid kollaseid rabamurakaid ja astelpajumarju.

Maitske lõputute medalitega tunnustatud väga klassikalist Casa Ermelinda Freitas Moscatel’i ja kui soovite pisut vähema suhkruga, kuid maitsetelt sarnast toodet, siis Filipe Palhoça Moscatel’i. Ja uudistootena on jõudnud MilVinhose e-poodi ka lillast Roxost valmistatud dessertvein, viis aastat kasutatud viskivaatides laagerdanud Bacalhôa Moscatel Roxo 5 Anos – veinimaailmas kõrgelt hinnatud meelas jook.

Moscateli erinevad näod

The post Meelas Moscatel ja ta roosalilla sõsar Roxo appeared first on MilVinhos.

Teda võib vabalt nimetada Portugali rahvusviinamarjaks.

Portugalis ei saa aga Touriga Nacionalist ei üle ega ümber. Sellel põneval veinimaal on säilinud kaugelt üle kahesaja iidse ja omamaise viinamarjasordi, paljud neist lausa arhailised. Hakates sealse veinimaailmaga tutvust tegama võib algaja veinimaitsja lausa uppuda tundmatute sordinimede rohkusesse – seda enam, et igal veinipiirkonnal (ja neid on Eestist ruutkilomeetritelt vaid kaks korda suuremas Portugalis ligi kolmkümmend!) on omad tüüpilised, armastatud, lubatud ja keelatud sordid. Touriga Nacional on aga olemas kõikjal. Teda võib vabalt nimetada Portugali rahvusviinamarjaks. Ja mis kõige põnevam – igas maanurgas, vahel isegi igal viinamäel on ta iseloom ja maitsenüansid pisut erinevad, sõltuvalt pinnasest ja kliimast – sellest mida venimaailmas nimetetakse terroir. Kuid ta on alati eksimatult Touriga ning jääb iseendaks.

Temast tehtud vein on tumetumepunane, lillakas või lausa tintlilla. Ta on võimas ja intensiivne, tanniinidest pulbitsev, ta on justkui korvitäis päikeseküpseid ja mahlasusest pakatavaid musti ja tumepunaseid metsamarju. Touriga Nacionalist veinid on sageli vürtsikad, šokolaadised, kohvised ja lagritsased, luksuslikemaist võib leida grafiidiseid, pikema küpsemise järel ka nahksed maitseid. Kuid mis kõige olulisem – neis on alati olemas see tuttav ja karge kimbuke lillasid kannikesi varjuliselt metsaveerelt.

Touriga Nacional armastab tammevaati ja küpseb nii vaadis kui pudelis mõnuga lõputult.

Touriga Nacionali sünnipaik arvatakse olevat Dão mägedes – sealsetelt graniidistelt nõlvadelt pärineb ta jõuline iseloom, mida on vorminud suvekuumus, talvejahedus ja niisked ookeanituuled. Aastasadu tagasi, kui ajaloo tõmbetuultes sai Portugalist portveinimaa, muutus Touriga Nacional ülipopulaarseks Dão’st põhjapoole jäävatel Douro jõe kallastel. Temast sai iga vähegi väärika portveini kohustuslik osa kõrvuti teiste piirkonnas kasvatatavate punaste marjade Touriga Franca, Tinta Rorizi ja harvemini Tinta Cão’ga. Touriga Nacional armastab tammevaati ja küpseb nii vaadis kui pudelis mõnuga lõputult, ammutades endast üha uusi ja veel põnevamaid maitsenüansse.

Umbes kolmkümmend aastat tagasi, kui huvi portveini vastu hakkas maailmas taanduma ja veinisõprade ringkondades tõusid ausse eeskätt kuivad veinid, hakati nii Douros kui Dão’s valmistama Touriga Nacionalist imetabaseid punaseid lauaveine. Enamasti blendidena ehk segades kokku neidsamu portveini või ka muid marjasorte. See oli üksiti aeg, mil Touriga Nacional tegi tõelise võidukäigu Portugali sees ja jõudis kõikidesse veiniregioonidesse üle kogu maa, sealhulgas kuuma ja liivasesse Alentejosse, Algarvesse ja Setubali poolsaarele lõunas. Kuigi Touriga on viinamarjakasvatajate jaoks üksjagu tülikas nähtus oma ohtra väätidekasvu ja väheste kobaratega, tasub ta veiniks saades endaga tehtud töö kümnekordselt tagasi.

Isepäine viinapuu

Huvi pärast hakkasid paljud veinimeistrid katsetama ka puhta Touriga Nacionaliga. Siin avanes omaette uus ja põnev maailm. Kuigi ajalooliselt on portugallased olnud alati blendimise meistrid – aastasadu tagasi olid kõik nende veinid filed blendid ehk ühe viinamäe veinid – siis tänaseks võib öelda, et „oma Touriga“ tegemine on vaikimisi saanud pea iga veinimeistri auasjaks. Väga põnev on maitsta erinevaid puhtast Touriga Nacionalist veine, uurida nende valmistamise eripärasid, uurida, kuidas nad muutuvad ja arenevad aasta-aastalt veinikeldris järelküpsedes.

Ent Tourigat on põnev otsida ka mitmeviinamarjaveinidest. Kui vaadata kas või MilVinhose e-poe punaseid veine, siis pea igas teises on esindatud ka Touriga Nacional. Paljudes on ta põhiviinamarjaks, teistes on teda lisatud vaid nüansside jaoks. On põnev avastada, kuidas klapib Touriga kokku Bagaga või Merlot’ga ookeaniniiskes Bairradas; milliseid maitseid annab ta koos musta Alicante Bouschet’ ja võimuka Aragoneziga kuumas Alentejos jne.

Kuna Portugal on kuum maa ja Euroopa kuumima kliimaga veinimaa, siis on Touriga Nacionali hea külg praeguses kliimasoojenemises see, et ta armastab tõesti kuuma päikest ja talub üsna hästi ka põuda. Samas annab ta väga väikseid saake, tihti vaid pool liitrit veinimahla ühe viinapuu kohta. Nagu öeldud, siis marjakasvatajatele on ta üksjagu tülikas, sest ta vääte annab viinamäel kärpida, et vähesed kobarad valgust näeks. Touriga Nacionali marjakobarad on tihedad ja väiksed, paksu tumeda nahaga marjad (siit ka veinide värv ja tanniinisus) kõvasti kokku surutud. Õnneks pole ta aga vastuvõtlik levinumatele viinamarjahaigustele.

Touriga Nacional on esimene „kaugel mägede taga asuva“ Portugali marjasort, mille kasvatamist on hiljuti alustanud ka prantsuse veinitootjad – 2019. aasta suvel lisati Touriga Nacional koos veel paari prantslaste jaoks võõramaise sordiga lausa ametlikult Bordeaux’ ja Bordeaux Superieur’ veiniregioonides lubatud viinamarjasortide nimekirja. Tegelikult on prantslased imelisele Tourigale keelt limpsanud juba vaat et paar aastakümmet, mõnelgi oma viinamäel paari puureaga ka katsetanud, aga Bordeaux’ tootjate konservatiivsus ja rahvuslik uhkus (õiged viinamarjad on ju ometi Merlot ja Cabernet Sauvignon!) pole lubanud seda huvi seni ametlikult tunnistada. Jääme siis põnevusega ootama, milliseid Tourigasid hakkavad aastate pärast pudelitesse villima Prantsuse veinimeistrid.

Prantslased on imelisele Tourigale keelt limpsanud juba vaat et paar aastakümmet.

Õige väheses koguses on Touriga Nacionaliga katsetatud ka Californias, Lõuna-Aafrikas ja seni kõige edukamalt vist Austraalias – seega kuumematest kuumematel maadel. Tänase seisuga veel on Touriga Nacional aga siiski läbi ja lõhki Portugali ja portugallaste ikoon. Nautige seda looduse andi!

MilVinhos on asunud ka Eesti veinisõprade jaoks koostama kollektsiooni Portugali erinevate veinipiirkondade ja kuulsamate veinitootjate põnevatest Touriga Nacionalidest. Siit leiab toredaid ja väga mõistliku hinnaga Tourigasid suvise grilli kõrvale või ka seltskonna- ja nautimisveine külaliste võõrustamiseks ning hubase koduse laupäevaõhtu veetmiseks – näiteks Mundus Vinil kuldmedali võitnud küpselt tanniinine Casal Branco Touriga Nacional ja kindlasti legendaarse önoloogi Jaime Quendera vürtsine-šokolaadine Vinhas de Pegoes Touriga Nacional, rääkimata Ana Marta Cardimi imemaitsvast ja eriti hea hinnaga pakki pandud Tourigast, mille MilVinhose veinisõbrad kiiresti üles leidsid ja mille uus partii hakkab varsti Eesti poole sõitma.

Aga oleme valikusse lisanud (ja valik täieneb!) ka äärmiselt elegantseid ja pidulikke, suursuguseid ja lausa eksklusiivseid veine portugallaste armastatud Touriga Nacionalist – näiteks Dão graniidistelt nõlvadelt, Portugali kõrgeimatelt viinamägedelt pärit Quinta dos Roques Touriga Nacional, kindlasti ka Herdade do Rocimi omaniku ja peaveinimeistri Catarina Vieira loodud Touriga jt. Tuleb tõdeda, et eksklusiivsemad Tourigad pole just odavad, aga kindlasti maitsmist ja uurimist väärt. Igaks olukorraks passib oma hinnaklass. Kui hästi otsida, siis väga iseloomulikke ja häid Touriga Nacionale leiab aga ka lausa alumisest hinnaklassist, kui nende taga on väärt veinimeister.

Võrratud Touriga Nacionalid

Valik Tourigaga blende

The post Portugali ikoon Touriga Nacional appeared first on MilVinhos.

Rahvasuu räägib Portugali imelisest rohelisest veinist, aga tegelikult on roheline hoopis Vinho Verde veinipiirkond, mis asub Portugali põhjaosas, ajaloolise Minho provintsi aladel, laiudes kuulsast Douro jõest ülespoole kuni Hispaania (Galiitsia) piirini välja.

Siin sajab vihma kaks korda rohkem, kui Eestis ja loodus on aastaringselt roheline ning lopsakas. Ookeani lähedus annab veel lisaniiskust juurde ja isegi südasuvel, kui ülejäänud Portugal kipub põuaselt kõrbema, kasvab siin kõik mühinal, kaasa arvatud viinamarjad.

Rohelusse uppuv loodus

Ammustel aegadel lasid talunikud siin viinapuuväätidel ronida kõrgele üles – puude ja isegi telefonipostide otsa või spetsiaalsete võrestike najale – et maapind jääks vabaks aiaviljade kasvatamiseks. Sügisel tuli siis redelitega viinamarjade järele ronida. Nüüd muidugi on kõik teisiti ja ka Vinho Verdes kasvavad veinitegemiseks mõeldud marjad viinamägedel ja enamasti kenasti nööri küljes reas. Aga viinapuud on siiski kõrgemad ja oksad ning lehed lopsakamad, kui lõunapoolsetes istandustes.

Kuigi Vinho Verdes tehakse ka suurepäraseid tumedaid ja tanniinikaid punaseid veine, on piirkond kuulus eeskätt oma kergete ja maailmas unikaalsete valgete veinide poolest. Nagu öeldud, pole olemas Vinho Verde nimelist viinamarjasorti– siinsed valged veinid tehakse krapsakatest ja tugeva happesusega sortidest nagu Loureiro (lilleline-tsitruseline) , Arinto (ergas ja pungil küpsetest troopiliste puuviljade maitsetest), Trajadura (kivine-mineraalne ja täidlasepoolne), Avesso (rikkalik, puuviljane ja harmooniline) ning Azal (pehmelt vürtsikas).

Mulliga või ka ilma

Nendest sortidest „Verded” annavad sageli pisut loomulikku mulli, nad on enamasti ka madalama alkoholiga, vahel vaid 9 – 9,5%, aga mitte üle 11,5%. Kuna rahvas on õrnalt kihisevat veini armastama hakanud, lisavad tootjad mõnedele valgetele suveveinidele tänapäeval pisut mulli ka juurde. Siia kirjutasime pikema loo Vinho Verde mullidest ja sellest, kust ning kuidas täpselt need mullid selle kerge valge veini sisse tulevad.

 

Täiesti maette nähtus Vinho Verde piirkonnas on marjasort nimega Alvarinho. Seda kergelt roheka nahaga valget marja võib pidada väga kaugelt ajaloost Rieslingu sugulaseks – arvatakse, et kusagil keskajal tõid rändmungad selle sordi Saksa aladelt Ibeeriasse. Just Portugalis, kitsamalt isegi kindlate piiridega alal Melgaço ja Monção linnakeste ümbruses Galiitsia piiri ääres, ookeanist pisut sisemaa poole, on see sort aastasadadega välja kujunenud ja unikaalsena säilinud.

Suursugused Alvarinhod

Just siin, väikesel alal kasvatatud Alvarinhot nimetatakse sageli Vinho Verde kuningannaks. Temast tehtud veinid on peened, mineraalsed, kaunilt troopiliste nüanssidega. Ja nad on ka pisut kangemad tavapärastest kergetest Vinho Verde valgetest veinidest (tavaliselt 12,5%) ja maitsetelt keerulisemad. Kvaliteetsed Alvarinhod on valdavalt täiesti kuivad ja ilma mullita. Nad on sageli valmistatud arhailise veinitegemise meetodiga, tihtipeale kääritatud marjanahkadel ja laagerdanud kuid enne pudelitesse villimist  sur lies (veinisettel). Niisugused Alvarinhod on suursugused, täidlased, vahel suus lausa viskoossed ehk “õlised”. Veinisettel laagerdamine annab veinidele tummisust ja nende maitsebuketis kerkivad esile lausa magusad toonid, kuigi vein ise võib olla täiesti jääksuhkruta.

Märkimist väärib ka see, et rannaliival joomiseks ja eriti ekspordiks toodavad mõned Portugali veinitehased Vinho Verde nime all ka veel lahjemaid, pisukese lisasuhkru ja ohtra mulliga kergeid veine, nii valgeid kui roosasid. Need müüvad hästi, aga portugallased ise ütlevad, et need polegi päris veinid, vaid pigem limonaadid. Kes aga nendega ära harjunud, see võib „päris Verdet” maitstes muidugi esimese hooga äragi ehmatada.

Kuna maitse üle aga ei vaielda, siis jätame rannalimonaadid sinnapaika ja pakume teile MilVinhose e-poe kaudu avastamiseks väga erinevaid, nii Portugalis kui välismaal tunnustatud kvaliteetveine Vinho Verde piirkonnast.

Alvarinhod Lõuna-Portugalist

Mis aga just Alvarinhosse puutub, siis põnev on maitsa sellest viinamarjast tehtud veine ka teistest veinipiirkondadest – näiteks proovida, kuidas maitseb vein Alvarinho viinamarjast, mis on küpsenud vihmase ja jahedama Põhja-Portugali asemel hoopis kuumas ja kontinentaalses Alentejos, liivasel-päikeselisel Setubali poolsaarel, aga miks mitte ka Vicentino rannikul otse Atlandi ookeani kõrgel pangapealsel soolaste meretuult meelevallas (vaata valikut allpool).

Alvarinho ise on ikka seesama, aga rohke päike, vähem vihma ja liivasem pinnas teevad ta maitsed palju temperamentsemaks ja hapra veini vägagi lõunamaisemaks.

Valik Vinho Verde veine

Mõned Alvarinhod lõunast

[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row]

The post Vihmane Vinho Verde ja tema kuninganna Alvarinho appeared first on MilVinhos.

The post Lõuna-Portugali „mustad“ veinid on imelised appeared first on MilVinhos.

Need on enam kui 100-aastased viinamarjad, mida Portugalis kasvatatakse-säilitatakse erilise hoolega siiani kui rariteetset “vinhas velhas” (vanad viinapuud) nähtust. Neist tehtud veini hindavad portugallased ise väga kõrgelt. See on pisut nurgelisem ja äkilisem, kui ehk korralike eurooplaste arusaam veinist, aga tõelistele veinisõpradele on siin põnevat avastamisruumi. Kui tänapäevased viinamarjad kasvavad sõna otseses mõttes “nööri mööda” ja korralikult hooldatuna ridades, siis Velhased ongi nagu puud, sealhulgas tihtipeale erinevate ja eri värvi marjadega puud läbisegi. Just nii nagu esiisad nad omal ajal, kui veel sorte ei tähtsustatud, mäenõlvadele istutasid.

Teine omapära on see, et need taimed ei vaja kastmist. Nende nutikad juured leiavad vee üles sügavalt kaljupragudest, kust nad siis muidugi imevad endasse ka kõikvõimalikke mineraale. See annabki neile nende erilise maitse. Suvine võitlus vee eest aga võrreldes kastetud viinamarjadega vähema mahlasuse ja tugevama maitse.

Nii et veel üks väga huvitav nähtus, mida Portugali viinamarjakasvatajad lausa riikliku kultuuripärandi programmi toel suure hoole, armastuse ja vastutustundega säilitavad.

Ka MilVinhose portfoolios on vanad viinamarjad (vinhas velhas) mitme põneva veiniga esindatud.

 

Valik iidsete viinamägede veine

• 

  Välja Müüdud

  Águia Moura em Vinhas Velhas Reserva Branco 2018

  13,65 €
  18,20 € /l Loe edasi
• 

  Águia Moura em Vinhas Velhas Reserva Tinto 2016

  14,65 €
  19,53 € /l Loe edasi
• 

  Águia Moura Garrafeira 2011

  27,50 €
  36,67 € /l Loe edasi
• 

  Välja Müüdud

  Álvaro Castro PAPE 2012

  43,65 €
  58,20 € /l Loe edasi
• 

  Lua Cheia Branco 2024

  9,79 €
  13,05 € /l Loe edasi
• 

  Lua Cheia Rosé 2023

  9,79 €
  13,05 € /l Loe edasi
• 

  Lua Cheia Tinto 2019

  9,79 €
  13,05 € /l Loe edasi
• 

  Pegos Claros Blanc de Noirs 2020

  18,65 €
  24,87 € /l Loe edasi
• 

  Pegos Claros Grande Escolha Tinto 2017

  34,95 €
  46,60 € /l Loe edasi
• 

  Pegos Claros Rosé 2020

  14,95 €
  19,93 € /l Loe edasi
• 

  Välja Müüdud

  Vulcânico Rosé 2020

  15,65 €
  20,87 € /l Loe edasi

The post “Vinhas velhas” – mis on vanad viinapuud? appeared first on MilVinhos.

The post Põliste marjade lummavad maitsed appeared first on MilVinhos.